Vaimse tervise füsioterapeut - Kellele ja milleks?

Füsioteraapia seondub kehatunnetuse- ja tajuga ning harjutustega, mis sellele kaasa aitavad. Aga arvata võib, et enamus inimesi pole kuulnudki vaimse tervise füsioteraapiast. Mis see on?

See, mida ma Norras Bergeni ülikooli kolledžis õppisin, on kehatajuteraapia (Basic Body Awareness Therapy). Fookus on sellel, kuidas me oma keha igapäevaelus ja liigutustes kasutame, eesmärgiga parandada kehataju, et saada oma kehaga paremini kontakti. Selleks on olemas kindel metoodika ja harjutusvara, mis sisaldab harjutusi nii lamades, istudes, seistes kui ka liikumisel. Praegu osutame teenusena ainult individuaalset teraapiat, aga seda on võimalik teha ka grupiteraapiana.

Kellele see on mõeldud?

Kehatajuteraapiat rakendati algselt rohkem psühhiaatria valdkonnas - depressiooni, ärevushäirete, post-traumaatilise stressi ja ka nt toitumisehäirete puhul. Aga üha rohkem on see metoodika liikunud ka tavapärasesse füsioteraapiasse – sellest saavad inimesed abi nt kroonilise valu (nt fibromüalgia, alaseljavalud) ja liigeshaiguste korral.

Kui mitu seanssi on vajalik teha, et mingit mõju tunda oleks?

Kindlasti on inimesed ja nende liigutuslikud kogemused niivõrd erinevad, et kindlat kordade arvu on keeruline välja tuua. Võib öelda, et see teraapiameetod nõuab rohkem süvitsi minemist ja sageli läheb inimesel aega, et enda keha tundma ja kuulama õppida, eriti kui tegu on pikalt kestnud kroonilise valuga. Kindlasti on vajalik, et inimene teeks teraapiakordade vahelisel ajal oma tavapärases elukeskkonnas neid harjutusi ka iseseisvalt – see kehtib reeglina nii kehatajuteraapia kui ka teiste füsioterapeutide poolt soovitatud harjutuste puhul.

Kas teraapia mõju on püsiv või tuleb seda mingi aja järel korrata?

Patsient omandab teraapia käigus harjutused, mida seejärel iseseisvalt igapäevaelus rakendada. Need harjutused on võrdlemisi lihtsad, neid saab teha ka näiteks bussi oodates. Üks näide on kehatüve rotatsioon, kus tehakse pööramisi ümber oma telje. Algul võib see liigutus olla ebamugav mistahes põhjusel (valu, liikuvuspiiratus), kuid inimene saab mängida liigutuse amplituudi ja tempoga. Kõik see on tunnetuslik, kuidas suuta liigutusi endale valuvabaks ja mugavaks teha. Need harjutused nõuavad kohalolu ja keskendumist, et inimene õpiks liigutust sooritades end oma kehas hästi tundma.

Sinu juurde saab ainult suunamisega?

Jah, neid arste on praegu kaks, kes minu juurde patsiente suunavad – taastusarst dr Ruth Kivistik ja onkoloog dr Elen Vettus. Sihtgrupiks on peamiselt kroonilise valu, ärevus- ja meeleoluhäirete ning unehäiretega patsiendid. Dr Vettus suunab minu vastuvõtule rinnavähi diagnoosiga patsiente.

Mida sa rinnavähi patsiendiga saad teha?

Kui rind on eemaldatud, siis on kehataju hästi oluline küsimus, kasvõi selles mõttes, kuidas see mõjutab keha raskuskeskme muutumist ning lihaste funktsiooni, rääkimata naise enda minapildist nii füüsilises kui vaimses mõttes. Või kui teostatakse rinna rekonstruktsioon, siis on samuti tegu uue kehareaalsusega harjumisega, et inimene ennast oma kehas mugavalt tunneks. Kui rääkida onkoloogilistest patsientidest üldisemalt – keemiaravi, kirurgilisest sekkumisest taastumine – kõik see on kehale ja vaimule kurnav ning kaasneda võib jõuetus, väsimus. Selle vastu aitab liikumine ja füsioteraapia ning kui alguses on rasket trenni keeruline teha, tuleb alustada kergematest harjutustest. Sellega saame aidata.

Sinusuguseid praktikuid on Eestis vist väga vähe, kui pikad on järjekorrad?

Meie õppisime Norras, nüüdseks on õpe kolinud üle Hispaaniasse, aga põhiõppejõud on jäänud samaks. Kuigi koolkond alustas Skandinaaviast, on see metoodika levinud tänaseks üle maailma, Aasiast Lõuna-Ameerikani. Mina lõpetasin aastal 2017, kokku on Eestis 6 füsioterapeuti, kes on selle kaheaastase õppe läbinud. Me alustasime ITKs vaimse tervise füsioteraapiaga 1. augustil. Ajad küll täituvad, aga pikka ootejärjekorda veel ei ole. Seni on tagasiside olnud positiivne. Inimesed on hakanud kodus ja tööl neid harjutusi kasutama. Aga tuleb tunnistada, et see on üsna teistsugune teraapia, kus peab ka sisekaemusega tegelema, mis ei pruugi aga kõigile sobivaks osutuda.