Presidendi teenetemärgi kavaler Ülle Višnevski: Elu tuleb võtta sellisena nagu ta on

Milline oli esmane emotsioon, kui te tunnustusest teada saite?

Kolleeg Mai (Tammaru) helistas ja ütles, et ma tahan sulle midagi rääkida, aga istu, palun. No jumal, ma mõtlesin kohe, et mis tal juhtus, kas kodus on midagi lahti? Siis sain aru, et kodus on kõik korras. Nii see kõik algas - ta teatas mulle presidendi otsusest ja mis sa selle peale ikka muud teed, kui ahmid õhku (naerab). Aga et sellega kõigega nii palju tähelepanu kaasas käib, see natuke häirib. Ma eelistaksin olla kusagil tagareas. Saan aru, et noorena tahad midagi saavutada, esineda ja hea välja näha. Nüüd ei ole mul seda enam vaja.

Kas teil ei tekkinud tunnet, et ma olen midagi väga olulist ära teinud ja tuhandeid lapsi ilmale aidanud?

Eks seda muidugi, see on ju minu töö olnud 50 aastat. Kui töö meeldib ja see „kamp“ nagu ma ütlen, on siin nii vahva, et ma tulen ikka ja alati hea tujuga tööle, siis see ongi mind siin 50 aastat hoidnud.

Millal teil tekkis soov saada just ämmaemandaks?

See, et minust saab meedik, oli selge juba väga varakult. Velsker-ämmaemandaid koolitati Tartus, ämmaemandaid Tallinnas. Kuna ma elasin Tallinnas, siis oli see minu esmane valik.

Mis selle 50 aasta jooksul, kui te olete töötanud ämmaemandana, muutunud on?

Laps tuleb ju ilmale ikka nagu ta tuleb, on nii sajandeid tulnud. Muutunud on kindlasti ruumid ja tehnika, epiduraale tehakse praegu rohkem ja kindlasti ka keisrilõikeid. See tuleb sellest, et uuringud, ka geneetilised, on läinud nii täpseteks, et probleemide ennetamiseks on võimalik juba varakult palju ära teha.

Kas sünnitusmaja akende all on laulmas ka käidud?

No eks ikka on neid „ööbikuid“ olnud maja taga puu otsas, akende alt ju ei näinud midagi. Varem oli nii, et naine tuli sünnitusmajja, jättis uksel mehega jumalaga ja koju läks nädala või kümne päeva pärast, mitte nagu praegu. Reeglina ei lubatud naisel selle aja jooksul ka voodist üles tõusta. Nüüd aga on olnud kõige varasem kojuminek 6 tundi pärast sünnitust. See toimub lastearsti loal, kui lapsega on kõik korras ja ema seda ise soovib. Tavakorras võiks ema ja laps olla haiglas sees 48 tundi, siis on kõik kordusanalüüsid võetud ja neil on turvaline koju minna.

Ühes intervjuus just küsiti, et kaua te veel jaksate ja te vastasite, et kolleegid ei lase ära minna, sest teiega saab alati nalja.

Vaat nüüd ei teagi enam – keeruline küsimus tõesti (naerab). Tegelikult oled ikka seal, kus meeldib. Mul on olnud sünnitajaid kolme põlvkonna jagu. Sageli saadetakse veel hiljemgi laste pilte, meenutatakse hea sõnaga, mis teeb südame soojaks.

Mis mulje teenetemärkide üleandmise tseremoonia ERM-is jättis, kas võttis jala värisema ka?

See oli väga ilus tseremoonia. Aga eks närv oli ikka sees. Õnneks oli pojapoeg kaasas ja toeks.

Mis teile peale töö veel rõõmu pakub?

Ma olen juba vana inimene, pean ennast liigutama, et mitte rooste minna. Mul on üks tore 7-kilomeetrine ring, kus ma käin kõndimas. Sakus on ka jõusaal, mis pensionäridele tasuta. Männiku karjääris käin ujumas, loen, lahendan ristsõnu. Mul on vajadus kusagile kodust välja minna, sest kui ära käid, siis on juba hea olla, ainult see ukseni minek nõuab sageli tahtejõudu (naerab). Kui täna ei jõua, siis teen homme. Ma katsun olla ikka selline - positiivne.

Milline oleks üks hea elutarkus, mida ka teistele soovitaksite?

Elu tuleb võtta sellisena nagu ta on. Ette muretsemine ei tule kunagi kasuks, sest mida rohkem sa muretsed, seda enam hakkad kartma. On nagu on.

Kolleegid Üllest:

Minni-Triin Novik, ämmaemand

Ülle on kui ei keegi teine. Ainulaadne ja kordumatu, aukartust äratav. Mul on olnud au olla tema õpilane, tema “laps”. Ta on julge ja julgustav õpetaja. Ülle oskused, teadmised, tema intuitsioon ning oskus kuulata ja näha on hämmastavad. Ta on su jaoks olemas alati ja kõiges. Samas on Ülle nõudlik ega ei tee kellelegi hinnaalandust. Ta on empaatiline, hooliv ja humoorikas ja vahetu, vahel isegi hirmutavalt aus ja otsekohene. Mu tänutunne ja austus tema vastu on piiritu.

Ma ei ole kunagi näinud, et ta oleks oma tööst väsinud või tüdinenud. Elus võib olla kõike, kuid sünnitustoa uksest sisse astudes on see muu kõik tähtsusetult kõrvaline. Ta põleb siiani heleda leegiga - ämmaemand suure algustähega, hea kolleeg ja sõber.

Kadri Palo, günekoloog

Minu esimene kohtumine Üllega oli 25 a. tagasi. Olin selline kohmetu uus arst, kes küll eelnevalt töötanud teises haiglas, aga siis neli aastat järjest lastega kodus olnud. Valvesse tulles vaatasin alati kõigepealt üle valves olevad ämmakad ja kui nägin, et seal oli Üllekas, siis teadsin, et jamade korral on mul tugi olemas.

Üks eredamaid mälestusi Üllekast on mul aga hoopis mitte tööga seoses. Umbes 15 a. tagasi oli ämmadel Aegviidu lähedal metsatalus kahepäevane koolitus, kus ma pidasin mingil teemal loengu. No sai siis teadmiste omandamise osa otsa, õhtusöök ja suitsusaun ka tehtud ning läks tantsuks. Seejärel läks enamus seltskonnast magama, Üllekas ka. Mingi osa jäi siiski veel edasi möllutama. Läks mööda vist üks tunnike, kui Üllekas, kes magas tantsupõranda kohal olevas lakas, kobis sealt alla, saapad jalas ja saunalina seelikuks ning teatas, et tema tahab ikka ka veel tantsida. Tantsiski ja kuidas veel!

Kadri Margus, pediaater

Jäägitu pühendumine on esimene, mis temale mõeldes mõttesse tuleb. Pühendumine patsiendile, kolleegile, järeltuleva põlvkonna õpetamisele ja lähedaste hoidmisele.

Tal on olnud õnn töötada mitme riigikorra, muutunud meditsiiniliste praktikate ning ka muutunud ühiskondlike normide ajal. Jäädes ikka iseendaks, lähtub ta ilmselgelt emotsionaalsest tõest - hoia teisi nii nagu tahad, et sind ennast hoitaks.

Ülle pühendumine patsiendile ei lõpe sünnitustoaga, vaid ta leiab endas jõudu käia patsiendiga kaasas kogu tema teekonna meie majas.

Muutunud ajas on üha vähem leida inimesi, kes suudavad tugikätt pakkuda ka olukordades, mis väljuvad otseselt nende kohustuste piiridest, tema on üks neist, kes seda teha suudab.

Lisaks erialasele vaatele, jääb silma tema tohutu elujõud ja aktiivsus ka vabal ajal. Ta on alati liikumises, nii otseses, kui kaudses mõttes.

Ülle on olnud ka eriala arengus võtmeisikuks, olles Eesti Perinatoloogia Seltsi auliige, mis on võimas tunnustus ühenderiala arengusse panustamise eest.

Ene Veiksaar