Pool sajandit õena töötanud Natalia Afanassova kinnitab, et õe elukutse on tema kutsumus

Tulin 22. juulil 1972 õena tööle Tallinna Keskhaigla vastsündinute osakonda, seega saab selle aasta juulikuus tähistada minu 50 aasta tööjuubelit. Õe elukutse on minu kutsumus.

Millised on suuremad erinevused, kui võrdlete tööd haiglas praegu ja 50 aastat tagasi?

Tol ajal oli sünnitusmajas väikese kollektiiviga lasteosakond, kus mina tööd alustasin. Täna töötab neonatoloogia osakonnas 55 inimest. Toona tegime protseduure, nt verevahetust reesuskonfliktiga beebidele, vaktsineerisime, kaalusime, puhastasime ja mähkisime lapsi.

Kui alustasin haiglas töötamist, siis räägiti enneaegsetest vastsündinutest sünnikaalu kategooriate järgi. Toona oli kõige väiksem sünnikaalu kriteerium 1200 grammi, aegade jooksul sünnikaalu piir alanes. Kõige nooremad enneaegsed olid meil alguses 33. või 34. rasedusnädalal sündinud. Nooremaid meie haiglas ei olnud, sest polnud ka varustust.

Enneaegselt sündinud beebisid hoiti tol ajal ilma jälgimismonitorideta kuvöösis särgikese ja marlimähkme sisse mähituna. Mäletan, et koputasin vastu kuvöösi, et teada saada, kas beebi ikka hingab. Sügava enneaegsuse tõttu ei jäänud paljud beebid kahjuks ellu, tänapäeval on see teisiti, sest tänu koolitatud meeskonnale jäävad meie vastsündinute intensiivraviosakonda kosuma ka 23. rasedusnädalal 500 grammisena sündinud sügavalt enneaegsed beebid. Enneaegsete vastsündinute esimeste elunädalate probleemid võivad vajada pikaajalist ravi. Tänapäeval on paremad võimalused ja tipptasemel aparatuur.

Suur erinevus võrreldes tänapäeva sünnitusjärgse vastsündinu hooldusega seisneb selles, et toona olid terved vastsündinud sünnitusmajas oma emadest eraldatud 5 päeva. Hoolitsesime beebide eest lastetoas ning viisime neid sealt emade juurde  sööma. Tänapäeval saab beebi kohe ema rinnale ja temaga koos olla. Beebidele on oluline esimene ternespiim, kasvõi paar tilka, et tugevdada tema immuunsussüsteemi.

Drastiline muutus on toimunud ka mähkmetes – 50 aastat tagasi pesime lasteõdedena ise seebiga marlimähkmeid ja kuivatasime neid. Tänapäeval on haiglas ühekordsed mähkmed ja ühekordsed kätepaberid, emad ei pea muretsema mähkmete pärast. Korduvkasutatavate mähkmete kadumisega vähenesid oluliselt ka vastsündinutel esinevad infektsioonid.

Milline näeb välja Teie tavaline tööpäev tänapäeval?

Tavaliselt alustan oma päeva visiitidega perepalatitesse, vestlen vanematega vastsündinu hooldusest, kaalume last, vastan rinnaga toitmise või üldse lapse toitmisega seotud küsimustele, vajadusel hakkab naine rinnapiima stimuleerima, õpetame. Võtan lapselt vereanalüüsid. Teeme lastearstiga meeskonnatööd, räägime, teeme koos raviplaane, selgitame neid vanematele.

Teinekord teen vastsündinutele skriininguid nagu 2. elupäeva kuulmis- ehk OAE-skriining, immuniseerin vastsündinuid. Täna tehakse sünnitusmajas vastsündinule vaid tuberkuloosi vakstiin, kui lapsevanemad on immuniseerimisega nõus. Samuti võtan ainevahetusskriiningu (ehk PKU) analüüse.

Kas on meelde jäänud mõni eriline hetk/olukord, mis on rõõmustanud?

Alati teeb head meelt see, kui mõni minu hoole all olnud lapse vanem, mind kusagil, nt poes, ära tunneb ja tänama tuleb. See teeb südame soojaks.

Aga hetk, mis on hinge läinud?

Mulle meenub kurb lugu, mis leidis aset ammu - pea 50 aastat tagasi. Ema, kes põdes diabeeti, sünnitas 35. nädalal enneaegse, 4-kilose beebi. Sellel ajal olid kõik beebid emadest eraldi. Lastetoa õena beebit hooldades nägin märke, et beebi ei jää kahjuks elama. Kutsusin ema kuvöösi juurde, et ta saaks oma beebiga vaikselt hüvasti jätta. Tundsin, et ta ei saa seda tegemata jätta, pean andma neile hüvastijätu võimaluse.

Millised omadused teevad õest suurepärase õe?

Ma ei ole lihtsalt meditsiiniõde, vaid neonatoloogia osakonna õde. Selle osakonna õed on erilised, sest me töötame intensiivosakonnas ning peame hakkama saama nii enneaegsete beebide kui kogu ülejäänud perega. Tihti on elu algus rasked, sest enneaegsete beebide elu on habras ning nad vajavad soojust ja hella hoolt.

Milliseid ilusaid mõtteid soovite jagada kõigiga.

Vastaksin Hippokratese sõnadega: „Primum non nocere“ ehk eesti keelde tõlgituna „Kõigepealt ära tee teisele inimesele halba“.

Kolleegide sõnul on just suur empaatiavõime, hoolivus ja headus Natalia iseloomujooned, mis on teinud temast suurepärase neonatoloogia osakonna õe. Natalia armastab lapsi ja on ka ise mõnusalt lapsemeelne. See paistab välja osakonna ühisüritustel, kus ta tuleb enamasti kostümeeritult või on tal mõni detail, mida ei saa märkamata jätta. Viimasel osakonna ühisel õhtusöögil, oli Natalial sädelev sirelililla kübar, prillid, lips – just enneaegsete päevale viitavas värvitoonis.

Natalia on ustav ning hea meeskonnatöö tegija, näiteks, kui vaja, siis tuleb kolleegidele vastu graafiku- või tööülesannete muudatustega, ta on võimeline asendama ja abistama nii intensiivravis, statsionaaris kui ambulatoorses töölõigus. Ta on teinud endale selgeks rinnaga toitmise põhitõed ja oskab abistada emasid ka imetamisel.