Õendusabil on tänapäeva meditsiinis väga oluline roll

Mis motiveeris sind asuma tööle just meie haiglasse ja milline oli teekond sellesse ametisse?

Olen tervishoiusüsteemis töötanud alates 1994. aastast. Kui dr Allikvee kutsus mind ITKsse hooldusravikliinikut juhtima, olin rõõmuga nõus. Olin selleks ajaks saanud hea praktilise kogemuse lähedaste põetamisel ja uskusin, et suudan selles vallas midagi paremaks muuta. Esialgu olid minu nn alluvuses Järve üksus, Loksa üksus (hooldusraviteenus) ja Magasini üksus, kust said abi Tallinna ravikindlustuseta inimesed. Tänaseks on jäänud neist ainult esimene.

Kuidas on kliiniku pakutavad teenused aastate jooksul arenenud ja millised uuendused on toimunud?

Kui siin 12 aastat tagasi alustasin, oli üksuse nimeks hooldusravikliinik ja siin pakuti hooldusraviteenust. Meil töötas kuus arsti ja keskuse juhataja. 

Toona oli uksed avanud hospiits, Eestis teine. Muide, tänavu tähistame hospiitsi 15. sünnipäeva! Osakonnad olid suuremad, aga patsiendid vajasid enamjaolt just hooldust. Töö oli väga plaaniline. Patsiendid suunati meile põhiliselt perearsti saatekirjaga ehk kodunt. Aktiivravist saime tol ajal patsiente harva. 

2014. aastast muutis haigekassa teenuse nimetust: õendusabi teenus. Haigekassa ja sotsiaalministeerium kehtestasid uue teenuste loetelu, mida patsiendile osutada, nõuded ruumidele ja varustusele ning normatiivi personalile: ühe õe hoole alla pidi mahtuma 13 ja hooldajal 10 patsienti.

Aasta-aastalt on kasvanud otse ITK aktiivravist meile suunatavate patsientide, samuti raskes kuni terminaalses seisundis patsientide hulk. Tänu aastaid kestnud juhatuse toetusele oleme suutnud oma kliiniku varustada tänapäevaste voodite, geriaatriliste toolide ja ergonoomiliste abivahenditega, mille abil vähendada patsiendi kannatusi ning samas säästa personali ja kaitsta nende tervist. Oleme muutnud hubasemaks hospiitsi, olles esimeste seas, kellelt haigekassa hospiitsteenust ostma hakkas. 

Oleme saanud püsihapniku kahte osakonda (üks neist on hospiits). 

Kõikides osakondades on tublid tegevusjuhendajad, kes üritavad patsientide päevi veidi helgemaks muuta. Hingehoidja pakub hingelist tuge patsientidele, nende omastele ja ka personalile. Tema korraldada on ka osakondades toimuvad kontserdid. Erilist helgust on meie majja toonud siitsamast kõrvalt lasteaia lapsed – tõelised rõõmurullid. Neid vaadates ja kuulates säravad nii patsiendid kui personal! 

Mis on õendusabi peamised murekohad?

Algusest peale on olnud probleem, et hinnamudelis on arsti aega arvestatud ühe patsiendi kohta kaheksa minutit nädalas! See on pehmelt öeldes absurdne! Tegelikult peaksid õendusabisse tulema stabiilses seisundis diagnoositud patsiendid, kellele on ravi juba määratud. Selliseid patsiente on meil aga üpris vähe. 

Meil ei tohiks olla rahutuid, agressiivseid ega kontrollile allumatuid patsiente. Ometi jagub Alzheimeri diagnoosi või dementsussündroomiga rahutuid patsiente igasse osakonda. Psühhiaatrit kliinikus ei ole ja selliste patsientide ravi korrigeerimine on väga keeruline.

Meie töö teeb keerulisemaks ka asjaolu, et sageli ei räägita omastele aktiivravis, mis on õendusabi ja miks nende lähedane meie kliinikusse saadetakse. Kui omaksed ei saa sellest aru, on nad nördinud ja pahased, miks siin ei uurita, analüüse ei tehta ja „agressiivselt“ ei taastata, nagu aktiivis lubati – aga see ei olegi õendusabi valdkond! 

Millised on suurimad väljakutsed, millega kliiniku juhina kokku puutud? Kuidas neid lahendad?

Meie kliiniku personal on olnud väga stabiilne ja kliinikule lojaalne. Kahjuks aga me kõik jääme vanaks, nagu laulusalm ütleb. Õdede-hooldajate ametikohtade täitmisega ei ole erilisi probleeme olnud, küll aga on suuri raskusi uute arstide leidmisega. Loodame siiski augusti keskpaigast saada majja noore kolleegi – kahjuks küll vaid poole koormusega – ja septembrist veel ühe väga hea kolleegi täiskoormusega. 

Tegevusjuhendaja Kaja Õunpuu juhendab rühmavõimlemist.

Kui kaua patsiendid teil viibivad?

Lühike vastus: nii kaua, kuni püsib statsionaarse õendusabi vajadus. 

Kui ma õendusabikliinikusse tööle tulin, oli keskmine siin viibimise aeg üle 40 päeva. Mullune keskmine oli natuke üle 20 päeva, nii et 12 aastaga on õendusabis olemise aeg poole võrra lühenenud. Sel aastal tuleb see veel lühem, sest patsiendid on kas nii kehvad, et surevad ära, või sellepärast, et omaksed ei jaksa maksta. 

Õendusabikliiniku õed osutavad ka koduõendusteenust, kuidas neil läheb?

Õendusabikliiniku juhi Eha Rumbergi sõnul on aasta-aastalt vähenenud õdede arv, kes on nõus koduõendusteenust osutama. Huvipuuduse põhjuseks tuuakse sedagi, et raske on patsientidele ligi pääseda ja vahemaad on pikad. Sõit ühest kohast teise võtab kaua aega ja autosid pole kuskile parkida. 

Paraku ei rahasta tervisekassa Tallinna linnas koduõdede transpordikulu. Kuna linnas on bussiga sõit tasuta, peaks koduõde koti ravimite ja kõige muuga selga võtma ja käima ühest kohast teise ühistranspordiga. Üks patsient võib elada näiteks Laagris ja teine Mustamäel, seega võtab sõit liiga pika aja ja nii ongi abiosutajate arv vähenenud.

Mis on sinu roll kliiniku juhina?

Lihtne küsimus, aga raske vastata. Eks minu roll on luua kliinikus õhkkond, kuhu töötajad heal meelel tööle tulevad ja patsiendid end hoituna tunnevad. Aeg-ajalt on vaja sekkuda ja leida diplomaatilisi lahendusi põhiliselt suhtlemisprobleemidele, mille lahendamine on personalile liiga raske. Ja muidugi on minu kanda kõik, mis tagab arengukavade, tööplaanide, eelarvete jmt täitmise.

Kuidas toetad ja motiveerid oma meeskonda, et tagada kõrge töö kvaliteet ja töötajate rahulolu?

Ega peale hea sõna suurt muid vahendeid minu kasutuses ei olegi, aga õnneks ei ole see piiratud ressurss. Kahjuks muutis Covidi-aeg ka inimesi ja suhtumisi. Aga eks me püüame jätkata Covidi-eelsete traditsioonidega: ühised sünnipäevad osakondades, jõulupidu, väljasõidud kolleegide juurde ja igakevadised talgupäevad. 

Millised on kliiniku tulevikuplaanid? 

Koostöös sisekliinikuga püüame luua palliatiivse ravi osakonna. Kindlasti töötame selle nimel, et suurendada hospiitsi voodikohtade arvu – abivajajaid, kes vastavad hospiitsi kriteeriumitele, on tunduvalt rohkem kui kümne voodikoha jagu. 

On vaja ka selgust, mis saab meie hoonest. Kas see otsustatakse renoveerida, uus ja kaasaegsetele nõuetele vastav hoone ehitada või on omanikel varuks veel mingeid variante. Meie maja tehniline seisukord läheb iga päevaga kehvemaks. Seest on küll puhas ja kena, aga kommunikatsioonid on vanad ja fassaad laguneb sõna otseses mõttes. 

Seega, ei saa väga suuri plaane teha, kui me ei tea, mis meie füüsilise kehaga hakkab toimuma. Oleme valmis muutuma vastavalt võimalustele, aga kindel on see, et meie teenus on vajalik nii inimestele kui haigla aktiivravi poolele. Tahame seda osutada nii, et patsiendid oleksid ka tulevikus tehtuga rahul ja tunneksid ennast siin võimalikult hästi.

Kas on mõni isiklik lugu või kogemus, mis on eriti mõjutanud karjääri ja arengut kliiniku juhina?

Muidugi on. Olen olnud omaste põetaja, raskelt haige patsiendi tütar, lähedalt kokku puutunud Alzhaimerit põdeva lähedasega, olen ise olnud vähihaige patsient jne. Igast kogemusest olen saanud õppida, mida meie kliinikus paremini teha, aga tõdenud sedagi, mis meil on paremini kui teistel.

Kuidas tasakaalustad oma töö ja isikliku elu, arvestades kliiniku juhtimise nõudlikkust ja vastutust?

Olen Kaalude tähtkujus sündinud ja armastan tasakaalu. Kui tööga seotud pinge suureks läheb, torkan suvel kodus sõrmed mulda, talvel koer Sofi kasukasse. Pealegi on mul tore ja rõõmsameelne pojapere. 

Ka patsientidega rääkida on tore. Mis seal salata, eks dementsusega patsiendid kõiguvad n-ö maa ja taeva vahel – neil on helgeid ja selgeid momente, aga ka hetki, kus nad ei tunne kedagi ära ega mäleta midagi. Kui mul on vähegi aega, käin lihtsalt patsientide lugusid kuulamas. Õendusabi patsiendile – või vanainimesele üldse – on kõige olulisem, et keegi temaga räägiks, või õigemini, et keegi teda kuulaks. 

Millist nõu annaksite noortele, kes kaaluvad karjääri õendusabis või tervishoiu juhtimises? Millised omadused ja oskused on olulised?

Noor meedik peaks tutvuma kõikide elukaare etappidega, k.a statsionaarse õendusabi ja hospiitsiga. Kõik haiglasse tulevad residendid, praktikandid ja abiarstid peaksid vähemalt kuu aega õendusabis töötama, et aru saada, millega me tegeleme ning millised on meie võimalused, ehk mida me saame ja mida ei saa patsientide heaks teha. 

Iseloomuomadused, mis minu arvates on tervishoiusüsteemis töötamiseks hädavajalikud – vahet pole, kas juhi või reatöötajana –, on tahtmine ja oskus teha meeskonnatööd. Hea tervishoiuteenuse osutamiseks on kõik töötajad ühtviisi olulised. Vaid ühtne meeskond tagab patsiendi rahulolu. 

Tähtsad on ka empaatia ja suhtlemisoskus – peame suutma ennast mõelda patsiendi asemele: mida meie tunneksime, kui… Siis oleks ehk kergem lahke olla ka nn kiuslike (loe: dementsusega) patsientide vastu. Pingetaluvus peab olema, ei tohi solvuda ega ärrituda ka keeruliste omastega suheldes, patsientidest rääkimata. Täpsus, professionaalsus, korrektsus ja ausus on iseenesestmõistetavad vast igas valdkonnas.