Kuidas raudrüütlist sai kardioloog

Elu võimalused ei mängi end alati kandikul kätte vaid nende nimel tuleb vaeva näha, isegi rohkem, kui teised seda teevad. Kardioloog dr Henri Kaljumäe räägib oma loo teekonnast raudrüütli-unistusest arsti elukutseni, õpingutest välismaal, oma põnevast tööst ning toredatest kolleegidest. Dr Kaljumäe on lõpetanud kardioloogia eriala residentuuri 2021. Aastal 2020 omandas ta Tartu Ülikoolis majandusteaduste magistrikraadi, uurides oma lõputöös kardioloogiakeskuste juhtimiskvaliteeti ning kliinilist tulemuslikkust Eestis, Rootsis ja Suurbritannias. 

Mis ajendas Sind meditsiini õppima?

Tagasi mõeldes meenub, et esimene plaan oli hakata raudrüütliks ja põgeneda kodust ära, aga olude sunnil sai minust siiski arst. Usun, et inspireeris kindlasti see, et isa on arstiteaduskonna lõpetanud ja arstina töötanud. Noorele inimesele tüüpiliselt ei olnud ei võimalust ega aega eelnevalt puutuda kokku teiste elu pakutavate dimensioonidega ja seega tundus arstivalik mõistlik.

Kas Su mõlemad vanemad on arstid?

Ei ole! Ema on kohtunik ja isa on arst. Isa on arstina tegelikult vähe töötanud. Ta on läinud teist teed ja temast on saanud juht. See tundus kummastav, kuidas on võimalik, et õpid arstiks ja järsku ei soovigi arstina töötada. Mida aeg edasi, seda rohkem tunnen, et tervishoiul ja elul tervikuna on tohutult pakkuda. Arvan, et ei pea end tingimata ühe valdkonnaga piirama. Pareto printsiip ütleb, et saame olla samal ajal tublid mitmes valdkonnas, kui seda soovime. Lihtsam on ka elus edasi liikuda, kui olla avatud ja leida väljakutseid ka meditsiinivälistes tegevustes.

Kas gümnaasiumi lõpus oli Sul plaan selge, et astud ülikooli ja õpid arstiks?

Minu plaan oli, et minust saab arst, kuid ma ei osanud mõelda, kas see valik on õige. Ma olen mõelnud sellele, et otsuse saada arstiks teeme põhi- või keskkoolis, vaadates „Grey anatoomiat“ või soovist päästa maailm, kellelgi võib olla mõni muu motiiv. Ja me arvamegi jätkuvalt, et tol ajahetkel noore inimese teadmiste juures tehtud otsus sai olla ainuõige ning kardame teelt kõrvale pöörata, kui taipame, et puudub kirg. Turvaline ja mõistlik ei tähenda parimat valikut. Olles valmis endast andma kõik, peab ka midagi vastu saama. Kui mingil hetkel siiski tundub, et puudu jääb naudingust, oleks naeruväärne hambad ristis jätkata.

Kas Sul õnnestus lapsepõlves ka isaga koos tööl käia?

Jah, mul on meeles üksikud korrad Tartu Ülikooli Kliinikumis. See oli selline tüüpiline väikese lapse käik isa töö juurde. Kõikvõimalikke töövahendeid ja asju, mida oli võimalik katsuda ning demonstreerida, neid sain seal uurida. Kõik tundus põnev, aga raske öelda, kui palju see minu tulevikku mõjutas. Teadmine, et isa on arst, alateadlikult kuidagi ikkagi mõjus.

Kuidas Sa residentuuri ajal kardioloogiani jõudsid?

Jõudmine kardioloogia erialani oli oluliselt konkreetsem kui jõudmine raudrüütlist arstini. Saatsin esimesel kursusel kõikidesse Kliinikumi osakondadesse meili ja küsisin tööd põetajana. Vastati silmakliinikust, kus pakuti suveks asenduskohta, ja kardiokirurgia intensiivist, kuhu ma esialgu põetajaks ja hiljem abiõeks läksingi. Töötasin seal üle kolme aasta, kuni sain hakata abiarstina tööle Soomes. Seal tekkiski huvi südame-veresoonkonna haiguste vastu.

Ülikooliajal osalesin ühes Karolinska Instituudi ja Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekirurgia alases teadustöös. Mingi hetk tekkis muidugi ka huvi kardiokirurgia vastu. Veetsin Soomes kõik oma suved ja vaba aja, töötades erinevate haiglate kardioloogiaosakondades. Soomes oli see arsti kohusetäitja ametikoht. Seal olid juba ülikooli ajal arstiõigused, sh ka õigus kirjutada retsepte. Soomes tekkis arusaam, et operatsioonilaua äärde ma ilmselt siiski ei soovi. Kardioloogia tundus hea valik, sest suur osa sellest on seotud protseduuride ja uuringute teostamisega. Kardioloogia pakkus kõike seda, mida arvasin (südame)kirurgias minu jaoks puudu jäävat.

Kas Sa Soomes töötamise ajal Eesti haiglates ei saanud praktiseerida, et tekiks võrdlus, mida tähendab olla abiarst Eestis ja mida Soomes?

Võrdlus põhines pigem aruteludel kursusekaaslastega, mida keegi teha sai. Kui ma läksin Eestis viienda kursuse sügisel praktikumi ja õppejõud küsis, kes oskab ja tahab haigelt anamneesi võtta, tundus see mingis mõttes tagasiminekuna. Olin Soomes juba iseseisvalt EMO-s valvanud ja osakonnas „arstina“ töötanud, ravinud infarkti ja teinud DNR otsust.

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna õpe annab kahtlemata põhjalikud teoreetilised teadmised. Soome arstiõppe tugevaks küljeks on haigete praktilise käsitluse oskuse arendamine. Selles osas tundsin algul kõige rohkem puudujääke olevat. Põhjanaabrite juurde praktikale minek on eesti arstitudengite hulgas endiselt väga populaarne.

Ülikooli lõpetamise järel astusin esialgu Helsingi Ülikooli kardioloogia residentuuri. Plaan oli pärast residentuuri millalgi Eestisse tagasi tulla. Esimesel aastal seal viibides sai tegelikult selgeks, et eelistaksin siiski olla Eestis. Ka tulevaste töösidemete loomise mõttes tundus mõistlikum jätkata residentuuriga Eestis. Ma ei ole seda otsust kordagi kahetsenud.

Paljud unistavad välismaal töötamisest ja lähevad Eestist kõrgema palga lootuses ära. Kas suurem tasu Sind ei ahvatlenud?

Soomes olles vähenes aja jooksul igakuisest palganumbrist saadav rahulolu. Suur palk Soomes tuleb pigem perifeersetes piirkondades vahendusfirmale või enda ettevõtte kaudu tööd tehes. Ülikooli- ja keskhaiglad ei ole palganumbri mõttes atraktiivsed tööandjad. Ma arvan, et tajutud vahe Eesti ja Soome spetsialistide töötasudes muutub järjest väiksemaks.

Minu jaoks oli palganumber hoopis potentsiaalne ohukoht, mis tekitas mugavustsooni. Eestis sarnase palganumbrini jõudmiseks tuleb teha paar lisaliigutust. Minu hinnangul just see motiveerib pidevalt arenema ja edasi liikuma. Analoogsete palkade teenimine Eestis on võimalik, tuleb lihtsalt välja mõelda, kuidas, ja töötada selle nimel. Kui palganumber oleks ainus kriteerium, mida töö valikul eesmärgiks seada, oleks kõigil mõistlikum minna põhjanaabrite juurde. Palganumbreid kõrvale jättes ei tähenda see muidugi seda, et Soomes ei võiks eesti arstina teha karjääri ja end spetsialistina arendada. Õnneks on arsti elukutsel pakkuda palju enamat kui stabiilne palk.

Mis on residendi ja tavapärase arstitöö vahe?

Arusaamine sellest, et vastutuse hulk on suur, on see, millele residendina ehk sageli ei mõelda. See jõuab kohale suhteliselt kiiresti, kui eriarsti diplom käes. Teiseks muutuvad hoiakud. Oled olnud õpetatava rollis ning järsku oled jõudnud õpetaja rolli ja vastutad juba selle eest, et omandatud teadmisi edasi anda. Samal ajal tuleb ise õppimist jätkata. Õpetamine on kindlasti ka hea võimalus ise õppida.

Raviarstina oled inimene, kes peab reaalselt raviotsuseid vastu võtma. Residendina võid mingis mõttes pugeda residendi „kilbi“ taha ja oodata, et juhendaja otsustaks. Ka eriarstina pöördutakse sageli nõu saamiseks kolleegide poole, kõike ei saa ja peagi ise teadma. Kollektiivselt jagatud teadmised on üliolulised ja vajalikud, kuid siiski tuleb olla ise võimeline sünteesima raviotsuseid. Otsustuskindlust on vaja. Residentuuri ja ülikooli ajal toimub selle pidev arendamine. Seda sai Soomes oluliselt rohkem. Otsustusvabadus oli laiem ja n-ö „vette viskamine“ tundmatus kohas oli kasulik minu kui arsti arengu seisukohalt, aga patsiendi jaoks ilmselt mitte nii õiglane.

Sa oled nüüd kogemusega kardioloog. Kui palju Sa oled ise valmis olema õpetav arst?

Ühelt poolt on õpetaja rollil samuti vastutus, millest tuleb aru saada. Õpetus peab olema asjakohane ja adekvaatne. Õpetajana on võimalus avardada noorema inimese maailmavaadet ja ehk mõjutada ka seda, kes saab temast pärast õpingute lõppu. See võib olla aluseks ka tulevase koostöö loomisele.

Loomulikult olukorras, kus on palju tööd ja tahaks lihtsalt asjad kiiresti ära teha, tundub õpetamise kohustus liigne. Tubli inimene proovib ilmselt sellisel hetkel mõlemaga mõistlikult toime tulla. Mul on praegu abiks kuuenda kursuse abiarst, kes on väga tubli. Koostöö peab olema selline, et mõlemal osapoolel on midagi pakkuda. Mina proovin jagada oma teadmisi nii palju, kui ma tunnen, et mul neid on. Tema saab vastu pakkuda oma panust igapäevastesse raviga seotud toimetustesse.

 

Milline näeb välja Sinu tööpäev ITK südamekeskuses?

Uuringute järgi on üheks parimaks tervishoiutöötajate motiveerimise ja läbipõlemise ennetamise võimaluseks rotatsioon eriala sees. Seda kardioloogiakeskuse juhataja dr Heli Kaljusaar mulle ka võimaldas. See tähendab seda, et minu töö on mitmekesine. Saan tegeleda sisuliselt kõigi kardioloogia valdkonna allharudega, nagu näiteks statsionaarne töö, nii palatiarsti kui ka intensiivpalati töö. Samuti ambulatoorne vastuvõtt polikliinikus, mis on jaotatud haigusgruppide alusel, näiteks rütmihäired, südamepuudulikkus, teatud erialaarstide konkreetsed patsiendi­grupid, nagu vaskulaarkirurgilised patsiendid. Rütmihäired pakuvad mulle suurt huvi, aga ka funktsionaaldiagnostilised uuringud, nagu ehho­kardiograafia, koormustestid, holteruuringud. ITK-s on võimalus osaleda kliinilistes uuringutes, mis on aluseks ravistandardite kujundamisel. Mul on võimalus ITK-s tegeleda ka rütmoloogiaga, konkreetsemalt südamestimulaatorite paigaldamisega. Esimesed stimulaatorid olen siin haiglas edukalt paigaldanud.

Miks Sa valisid just ITK?

Tervishoiuorganisatsiooni juhtimise üks olulisemaid sisendeid on talentide juhtimine. See hõlmab talentide meelitamist, koolitamist ja arendamist ning nende hoidmist organisatsioonis. Kõik kolm komponenti on tihedalt seotud ja südamekeskuse juhataja dr Heli Kaljusaar suutis neid atraktiivselt presenteerida, tekitada tunde, et olen siia oodatud ning mul on sellele haiglale midagi anda ja ITK-l on mulle midagi vastu pakkuda. Ma ei ole siiamaani pidanud pettuma. Mida ma arvasin siin olevat ja leidvat, seda olen ma siit ka leidnud. Tulin siia kõrgete ootustega ja tööle tulemise tegi lihtsamaks ka see, et mind ootas ees juba väga tore seltskond arste-sõpru. Ka kõik ITK-s pikemalt töötanud kolleegid on uued tulijad soosivalt vastu võtnud.

Kus Sa sooviksid olla kümne aasta pärast?

Võin kindlasti öelda, et soovin olla jätkuvalt tervishoiusüsteemis. Kui võtame aluseks selle, et kõigil meil tuleb luua väärtust, siis mida aeg edasi, seda selgem, et väärtuse loomiseks on järjest enam võimalusi ning läbi isikliku arengu kasvab ka võimekus väärtust luua. Ma loodan, et olen jõudnud kümne aasta pärast sinna, kus suudan pakkuda kõige suuremat kasu lähtuvalt oma potentsiaalist, olgu selleks siis haigete ravimine või mõni muu oluline dimensioon tervishoius. Kui ma tunnen, et minu panus on vajalik ja kasulik ning pakub mulle ka rahulolu, siis olen õiges kohas.

Mis on need eeldused, mille põhjal võiks noor inimene hakata mõtlema arsti elukutse peale?

Tung arstierialale on suur ja sinna võetakse vastu palju erineva motiiviga noori. Haiglas töötab mitu põlvkonda inimesi, kelle huvid ja tõekspidamised erinevad nii põlvkonnasiseselt kui ka -üleselt. Ma ei ole kunagi mõelnud, et mind isiklikult ajendas meeletu altruism. Ma arvan, et haiglasse sobib inimene, kes väärtustab tähendusrikast tööd. Inimene, kellele tervishoid võiks kõigi oma võimalustega sobida, kes näeb oma töös võimalust teha olulisi asju. Aeg ja tervis on kaks kõige olulisemat ressurssi, mis meil on. Mõlemad varad on paraku taastumatud. Tervise säilitamine, soov selle parandamisse panustada võiks olla ajendiks õppida arstiks, õeks.

Inimesed, kes täpselt ei tea, mida nad teha tahavad, kuid teavad, et soovivad tegeleda millegi sellisega, millest ka keegi teine peale nende enda kasu saab ja kes ei karda pingutada, neile võiks arsti või ka õe eriala sobida. Kindlasti ei pea otse gümnaasiumist ülikooli tormama. Mind, mu õde ning venda on kasvatatud sellise klassikalise mudeli järgi, et põhikool, keskkool, ülikool, spetsialisti paber ning erialane karjäär. See ei ole vale, aga lisaks ülikoolidiplomile on ka muid võimalusi elus läbilöömiseks.

Tasub kaaluda oma erialavalikuid, tulla karjääripäeval haiglasse vaatama, kas see, mida siin näha saab, üldse kõnetab kuidagi, kas see tundub ahvatlev. Kui see ei tundu esmapilgul huvitav, siis on kaheldav, et arstiteaduskonda astumine seda kuidagi muudaks. See, et me pärast keskkooli võtame aja maha ja tegeleme muude tegevustega, võib aidata perspektiivi paika loksutada. Mina käisin enne arstiks õppimist ka ajateenistuses. Mulle seal meeldis ning kaalusin mingi hetk ka võimalust astuda sõjakooli. See aasta andis veel natuke täiendavat aega oma mõtteid mõlgutada.

Tihti soovime, et meie valikud tooksid meile võimalikult palju kasu: hästi palju raha, et töö oleks lihtne ja ääretult põnev jne, aga ma arvan, et välisel säral ja glamuuril võib olla madal väärtus, kui sel puudub reaalne sisu. See on üks põhjus, miks arsti eriala on väärt kaalumist.

Millised intellektuaalsed võimed on olulised arsti elukutset omandama minnes?

Arvan, et ennekõike on asi hoiakutes ja mõtteviisis, kuidas ellu suhtutakse. On inimesi, kes tegutsevad ehk mõnevõrra vähem vaimset ning füüsilist pingutust nõudvas valdkonnas ja saavad sellest tulenevalt ka tagasihoidlikumat tasu, aga kes elavad värvikirevat ja lahedat elu, inimesed, kelle sotsiaalne ja isiklik elu on korras, kes teevad sporti ja on õnnelikud. Samamoodi on kõrgelt tasustatud spetsialiste ja ettevõtjaid, kes tulevad töölt koju, vajuvad kurnatult õnnetuna diivanile, võib-olla korgivad lahti õllepudeli ja leiavad vähe jaksu tegeleda veel millegi tähendusrikkaga ning katsuvad hommikul end kuidagi maast lahti saada.

Kui võtamegi sellise hoiaku, et võimed, mis sündides kaasa saame, määravad üheselt ära meie eeldused, siis on meie väljavaated suurteks kordaminekuteks juba eos märkimisväärselt piiratud. Ma arvan, et vaid oskus mõista ja tajuda meid piiravaid faktoreid ja isiklikke puudusi, aga teisalt soov neid ületada, saab olla aluseks pidevale enesearengule ja ülimatele saavutustele, olles seejuures oluliselt tähtsam IQ-testi tulemusest. Kui mõnd teadmist või oskust tundubki võimatu omandada, siis alati saab õppida midagi sellist, mis annab mõne muu tugevuse või eelise. Ma arvan, et see, kuidas me ise suhtume oma piirangutesse, kas me saame sellest indu või lööme lootusetult käega, määrab primaarselt ära selle, kuhu me elus jõuame. Need lootusetud käegalööjad kipuvad ka sageli otsima kõikide isiklike probleemide puhul süüd endast väljaspool.

Ei pea olema meeletult geniaalne, andekas või tark, et olla suurepärane arst, juht, poemüüja, sportlane, kolleeg, abikaasa või lapsevanem, vaid seal on nii palju teisi aspekte, mis on tõenäoliselt veel olulisemad. Tippu ei jõua, kui ei ole valmis pingutama, tõsiselt vaeva nägema. See puudutab kõiki elu valdkondi. Kuskil on keegi, kellel on minuga sarnane eesmärk, kuid kes on valmis pidevalt, igapäevaselt tegema ühe sammu rohkem, töötama ühe tunni kauem, lugema õhtul ühe lehekülje rohkem. Aastate jooksul saavutab tema märkimisväärse eelise.

Miks on ITK-s hea töötada?

Ma arvan, et organisatsiooni väiksus annab sellise hea plastilisuse. Plastilisuse all pean silmas seda, et see tagab teatud väljavaated olla töötajana paremini kuuldav. On suur tõenäosus, et kui midagi mõistlikku välja pakkuda, siis jõuab see ka praktikasse. Ma pean seda ITK tugevuseks.

Haigla suurus on ehk andnud sellele sitkuse ja pööranud selle kasulikuks omaduseks. Olemasolevat ressurssi kasutatakse tõhusalt ja mõjusalt. Olen eelnevalt töötanud nii Kliinikumis kui ka Regionaalhaiglas ja on jäänud mulje, et ITK-sse suhtutakse natuke sellise vaese väikese venna žargooniga. Võib-olla keegi teine eriti ei usugi, et meil on võimalik jõuda sinna, kuhu soovime, ja saavutada seda, mida lootsime. Ilmekaks näiteks on planeeritav Tallinna Haigla, millest võiks saada suurim eriarstiabi osutaja nii ambulatoorselt, statsionaarselt kui ka päevaravis.

Organisatsioonisiseselt tajun ma sellist sooja, ühtset ja toetavat suhtumist, mis mulle meeldib. Ma tunnen, et siin on head eeldused enda erialaseks teostamiseks ja töökliima, mis soosib töötamist. Hommikul ei pea pahaselt äratuskella kinni panema.

Kuidas Sa hindad oma kolleege?

Mul on toredad toakaaslased, dr Anu Hedman ja dr Davit Duishvili, kes on kahtlemata ka head kardioloogid. Mulle on jäänud mulje, et ITK südamekeskuse arstkond on hästi homogeenne ning siin soositakse tugevalt nii igaühe erialast kui ka töökeskkonna arengut. Tore on kogeda soojust, heatahtlikkust ning lugupidamist. Mul on hea meel, et ma saan öelda oma kolleegidele Sina ja rääkida ka tööga mitteseonduvatel teemadel.

Kuidas Sa oma vaba aega veedad?

Juhtida päeval miljardidollarilist ettevõtet, osaleda õhtuti kuulsate inimestega heategevusüritustel ja dineedel, lüüa kaasa poliitikas ning öösiti võidelda Batmanina pättide vastu ja päästa maailma on võib-olla võimalik ainult filmis, aga suure tõenäosusega on selle eelduseks oskus oma vaimse, füüsilise, sotsiaalse, emotsionaalse, intellektuaalse ja professionaalse dimensiooni eest võrd­väärselt hoolt kanda.

Tööväline aeg annab mulle võimaluse veeta enamiku sellest perega. Sportimine on väga hea pingete maandamise ja distsipliini treenimise võimalus. Jooksmine on olnud aastaid üks minu lemmikuid, jõusaal, tennis ja rattasõit suvel samuti. Proovin rohkem erinevaid spordialasid kombineerida, siis on lihtsam vältida küllastustunde teket.

Mitte-erialaline enesearendamine lugemise näol on sama oluline kui erialaliste teadmiste arendamine. See on ka hea võimalus laadida akusid. Viimaste aastate suurimaks avastuseks on audioraamatute võlu. Ainuüksi tööletuleku ja kojuminekuga jõuab kokku kuulata kuni tunnikese jagu mõnd raamatut. Võimalusel osalen mõnel meelelahutus­üritusel või külastan muuseume.