ITK naistekliiniku ämmaemandusjuht Vivian Arusaar: „Partnerlus ja koostöö on sünnitusabis võtmetähtsusega”

Arusaar tõstab esile partnerluse ja koostöö tähtsust sünnitusabis ning toob esile, kuidas tänane sünnitaja väärtustab üha enam inimlikku lähenemist ja usaldust oma meditsiinilise meeskonna vastu. „Sünd on iga pere jaoks unikaalne sündmus. Aga ma rõhutan, et ka meie, haigla jaoks on iga sünd unikaalne sündmus,“ rõhutab Arusaar.

Kuidas tänased patsiendid üldse tajuvad meie sünnitusmaja pikka ja väärikat ajalugu?

No kas just 220 aastat tajutakse… Aga ma tean, et paljudele naistele läheb väga korda, kui kaua keegi ämmaemandatest on meil töötanud, aga seegi, kas tema ema on siin haiglas sündinud või sünnitanud. On patsiente, kelle jaoks on tähtis, et kõik tema lapsed sünniksid sama ämmaemanda käe all ja nii edasi.

Kindlasti patsiendid märkavad meie juubelinumbreid ja eks põlvkondadeltki kandu olulist edasi. Meenub üks 15 aasta tagune vahva sündmus, kui korraldasime sünnitusmajas vanaemade päeva avatud uste päeva formaadis ning ennistasime fuajeesse nõukogudeaegse ajaloohõngulise sünnitustoa ja panime mõne ämmaemanda vanaviisi riidesse. Seal oli rõõmsat taaskohtumist ajalooga, noorte ja vanade kokkusaamist. Oli näha, et nii mõnigi siin majas sünnitanud eakam proua tuli oma lapselapsele näitama, kuidas kunagi need asjad käisid.

Olen märganud veel üht huvitavat fenomeni – kui satun uues seltskonnas oma ametist rääkima, siis alati leidub mõni inimene, kes tahab oma aastakümnete taguse sünnitusloo ära rääkida – ju siis sünnitusmaja ajalool ikka kindel väärtus on.

Samas on tänapäeva noortele üsna keeruline selgeks teha, et olid ajad, mil isa ei saanud sünnitusmajas külas käia ja last näidati talle läbi akna.

Mis on see, mis tegelikult tänasele sünnitajale korda läheb ja teda kõnetab?

Kõige olulisem võtmesõna on partnerlus ja koostöö. Meie arvestame sünnitaja ja tema pere soovidega ning teistpidi – sünnitaja usaldab meid ja teab, et meie pakume talle seda kõige-kõige paremat, mida meil pakkuda on. Kindlasti soovitakse meie poolt sellist inimlikku väärtustamist. Sünd on pere jaoks ikkagi unikaalne sündmus.

Aga ma rõhutan, et ka meie, haigla jaoks on selle pere lapse sünd unikaalne sündmus. Ettekujutus, et töö sünnitusmajas on konveieritöö, on suur müüt! Emotsioonid on meedikutel alati olnud, et ilma nendeta ei ole võimalik seda tööd teha. Empaatia on esimene omadus, mis peab olema, et seda ametit pidada.

Kas nutiseadme kasutamine sünnituse ajal on lubatud?

Keelatud ei ole.

Aga muidugi on see osa laiemast teemast, milles peame kõik peeglisse vaatama. Selge on see, et kuidagi märkamatult oleme jõudnud maailma, kus teatris juhitakse meie tähelepanu sellele, telefonid tuleks hääletu peale seadistada.

Kuidas sina ise, kes sa oled olnud siin tööl üle 30 aasta, tunnetad seda perioodi sünnitusmaja 220-aastase ajaloo teljel?

Kuna ma olen sellest üle 30-st aastast rohkem kui 15 aastat olnud sünnitusmaja õendusjuht, siis tulevad juubelid ka tööasjadena regulaarselt lauale – seeläbi tunnetan ma veelgi vahetumalt, et töötan väärikalt vanas haiglas. Teisalt – olen ilmselt üsna igav inimene, kui sättisin ennast pärast kooli lõpetamist siia tööle ja mul ei ole seitset-kaheksat töökohta ette näidata.

Ega peagi!

Üht võin küll kinnitada – enne, kui läksin ämmaemandaks õppima, olin töötanud ka Pelgulinna haigla sünnitusmajas ja ilmselt seal kinnistus soov sünnitusabisse minna. Ajal, kui ma õppisin, olid sünnitusabis muutuste ajad. Sünnitusabi hakkas muutuma inimlikumaks, mehed lasti sündide juurde ja tolleaegne vabariikliku haigla sünnitusmaja, ITK sünnitusmaja eelkäija, näitas üles avatust, et muutustega kaasa minna. Oli ilmselge, et tahtsin noore inimesena just siia tööle saada.

Kui noore inimesena sünnitusmajja tööle tulla ja siia 30 aastaks jääda, siis peab majas midagi erilist ja põnevat ikka olema?

Ma julgen küll öelda, et kui geenides on meditsiinikutsumus, siis meditsiin ei ole kunagi igav. Ühtpidi on tegemist ju pidevalt areneva alaga, kusjuures sünnitusabi on eriti tormiliselt arenenud viimase 30 aasta jooksul. Teistpidi, see, mida sulle pakuvad patsiendid ja kolleegid, on omaette väärtus, tänu millele ei muutu töö kunagi igavaks.

Mis on sinu jaoks viimase 30 aasta suuremad arengud sünnitusabis?

Kui mina alustasin sellel teel käimist, olid veel käibel nõukaaegsed sünnitusmaja traditsioonid, näiteks lastetubade näol, kuhu koondati kõik sündinud. Siis ühel päeval kaotati lastetoad ära, emad ja lapsed jäid kokku. Sünnitustoas tekkis tööstiil, et sünnitajatel oli õigus kaasa rääkida oma sünnituse protsessis. Meie töösse ilmusid plaanid, soovid, võimalused väljendada enesemääratlemist. Sünnitusmajja tulid isad. Mäletan, kui alustasin keskhaigla sünnitusmajas,  käisid isad sünnitusosakonna vanemämmaemandaga läbi rääkimas, kuidas sünnituse juurde pääseda.

Perepalatite tulek oli iseenesestmõistetav. Oli vahva areng, kuidas isast sai juba sünnitamisel pere osaline. Uute arengutena järgnesid sünnituse jälgimine, suured muutused aparatuuris. Hakkasime nägema võimalikke sünnitusabi riske ja vajadusel sekkuma. Siis tuli sünnituse valutustamine.

Pererõõm on olnud põhiline, mille osaks saad siin kogu aeg.

ITK sünnitusmaja on reklaaminud end beebisõbraliku haigla tiitliga. Mis selle tagapõhi on?

Kümmekond aastat tagasi õnnestus mul viibida Rootsis Uppsalas ühel konverentsil, kus tutvustati beebisõbraliku haigla kontseptsiooni. Tundus loomulik, et ka ITK peab selle märgise saama. Kõik meie inimesed olid oodatult seda meelt, et me peame selle märgise saama. Ning kui saime, oli see reaalne töövõit.

Mis on sünnitusmaja muud tänased tugevused?

Esmalt rõhutan veelkord perekesksust, aga lisan ka tõenduspõhisuse. Oluline on koostöö – ühtpidi on sünnitamine ämmaemanda pärusmaa, teistpidi tähendab see kindlasti koostööd naistearstide, lastearstide ja teiste erialaarstidega.

Kas seda keerulist protsessi võetakse tänapäeval pigem loomulikuna, tajumata selle komplitseeritust?

Ühtpidi võetaksegi loomulikuna ja nii see peabki olema, sest oma riiki ja tervishoiusüsteemi peab ju usaldama. Viimasel ajal on palju juttu olnud sünniregistri andmete võrdlusest Euroopa näitajatega. Arukas kodanik loeb ja paneb sealt kõrva taha, et ei ole meil häda midagi. Kui mõtleme pere toetavale süsteemile Eestis, siis on ju ülihästi – emadel on olemas sünnituspuhkus, lapsega saab kodus olla, suur osa sellest on tasustatud.

Mis puudutab komplitseeritust, siis peame olema pidevalt valmis diplomaatiaks patsiendiga ning vajadusel teda süvitsi nõustama. Sünniabi riske ei ole alati võimalik ette näha, need tulevad üsna ootamatult ja vahel pole meie võimuses neid ära hoida. Teistpidi peame vajadusel reageerima hästi kiiresti just sellepärast, et kui täiskasvanu keha kannataks ootamist, siis väikese lapse keha, olgu ta ajaline vastsündinu või veelgi enam – enneaegne – kannatab oluliselt vähem piiripealseid olukordi. Nii tekib aeg-ajalt kiire sekkumise vajadus, mis omakorda võib sünnitajas ja tema peres tekitada tunde, et kõike ei saanud piisavalt läbi räägitud. Eks me siis püüa tagantjärele lahti rääkida põhjused, miks me kiiresti sekkusime, miks võtsime kasutusele teatud meetodid. See ongi koostöö haigla ja patsiendi vahel. Eks me mõlemad õpi sellest.

Kuhumaani me saame patsiendi soovidega arvestada? Teistpidi küsides – milliseid soove me täita ei saa?

Need näited on väga personaalsed ja neid ma siin lahata ei saa. Õnneks ei ole neid ka tihti. Üldistatult võin öelda, et keerulised olukorrad tekivad, kui meie, lähtuvalt oma kliinilisest teadmisest, kogemusest ja tõenduspõhisusest, teame, mis võib muutuda ohtlikuks patsiendile, kes ei teadvusta ohu piire. Ka keisrilõikus on raske otsus.

Minu praktikas on olnud juhtum, kus ühel inimesel oli veendumus, et rohkem kui kolm keisrilõikust ei saa olla. Aga meil oli vaja minna lõikusele, sest lapse elu oli tõesti ohus. Me raiskasime väärtuslikku aega selgitamaks, et peame otsuse kiiresti langetama. Tegelikkuses oli see vaidlus isaga, sest ema oli juba oma nõusoleku keisrilõikuseks andnud. Kõik läks tookord hästi, aga võinuks lõppeda ka katastroofiga.

Patsientide poolt on olnud ka tagasisidet, et ämmaemanda poolt pole olnud piisavalt emotsionaalset kaasaelamist. Jah, meie roll on ka innustada ja võimestada, motiveerida inimest edasi pingutama. Aga selge on, et ka meil on positiivse meele hoidmine vahel väga keeruline.

Kuidas on mitmekesistuvas ühiskonnas muutunud sünnitusabi väljakutsed?

Hea küsimus! Nii tervishoiutöötaja kui kodanikuna on selles globaliseeruvas maailmas lihtsam toime tulla, kui tead erinevatest kultuuridest, religioonidest, sellest, kui palju kooliharidust inimesed saavad. Võib-olla on religioon see, mis juhib inimest kõige rohkem, aga minu asi on olla empaatiline ja püüda inimesele võimalikult lihtsalt asjad selgeks teha. Ei ole paremat ja kehvemat patsienti, haritud inimestena peame meie peeglisse vaatama ja paremini mõistma kõiki neid inimesi.

Pole ju saladus, et sündimusnäitajad, kui jätta kõrvale Aafrika, tekitavad muret enamikus maailma riikidest, sealhulgas Euroopas ja ka Eestis ning meiegi sünnitusmajas? On’s meil ülepea rohtu, et sünnitajaid juurde saada?

Rahvastikuteadlased ütlevad, et ei sünnitata ega planeerita lapsi ebaturvalisse maailma. Tänane rahvastikuprognoos ütleb, et sündivuse madalseis jätkub. Kui me veel paar aastat tagasi uskusime, et sündivus hakkab tõusma, siis lugedes viimast statistikaameti kokku pandud rahvastikuprognoosi, on päris hirmutav, et sündivus jääb aastani 2050 ikkagi sinna 11 000 – 12 000 piirimaile, mille ilmselge põhjus on, et keskmiselt sünnib ühel naisel alla kahe lapse. Ehk see tähendab, et võib-olla me räägime juba viie-kuue aasta pärast, et kolme lapsega pere on taaskord haruldus. Teine laps sünnib ikka ära, aga sealt edasi on sotsiaalsete tagatiste osakaal väga suur, et langetada kolmanda lapse sündimise otsus.

Kolmas laps tundub paljude jaoks utoopia, aga mis on optimaalne vanus esimese lapse saamiseks?

Väga head vastust mul ei ole.

Arvan, et enne 30. eluaastat võiks sel teemal ikkagi mõtteid mõlgutada. 30-ndate esimene pool on kindlasti see viimane aeg, „viimane taks“, nagu öeldakse. Oluline on tunnetada, et oled valmis vastu võtma lapsevanema rolli, mis eeldab ikkagi elukorralduses muudatusi.

Sa oled ilmselt väga hästi kursis erinevate riikide sünnitusmajade ja sünnitusprotsessi võimalustega. Me teame, et ITK on selles osas maailmatasemel. Mis defineerib sinu jaoks selle maailmatasemel sünnitusmaja?

Peamised on head kvaliteedinäitajad, perinataalne suremus, vastsündinute tervisenäitajad, sünnituse valutustamise võimalused, keisrilõiked – need mõõdikud näitavad, et meil on rasedused hästi jälgitud. Teine oluline asi on kindlasti personali ettevalmistus. Eestis on väga hea ämmaemandaõpe ja praktiliste oskuste täiendamise võimalused, meil on ka väga head laste- ja naistearstid.

Julgen täna öelda, et meie patsiendid on samuti väga teadlikud ja haritud ning neil on võimalik alati kätte saada lisateavet, diskuteerida oma rasedust jälgiva ämmaemandaga, naistearstiga ja sünnitusel oleva ämmaemandaga ning arutleda erinevate raviviiside üle.

Eestis on kõikidele rasedatele, sõltumata sotsiaalsest staatusest, tagatud tervisekindlustus, raseduse jälgimise ja rasedusriskide õigeaegse avastamis võimalus ning sünnitusabi haiglas. Need tingimused loovad baasi, et meil oleks asjad hästi.

Millised on sünniabi lähituleviku põhilised võtmekohad?

Kindlasti on üks võtmekoht see, et säiliks tehnoloogia ja inimlikkuse tasakaal. Peame oskama järjest pealetungiva tehnoloogia kõrval väärtustama ka inimest kui indiviidi. Niikaua kui me toimetame inimestega, peab sellega kaasas käima ka inimlik mõte. Robotõde Grace ei asenda inimlikku puudutust.

Teine suur väljakutse on tervishoiutöötajate hoidmine ja saamine valdkonda olukorras, kus elanikkond vananeb.

Kuidas neid siis hoida ja saada?

Ma ei hakka rääkima sellest, et palgad on väiksed, sest neid sektoreid on veel ja veel, kus on väiksed palgad. Pigem tuleb aru saada, et meie ala töökorraldus nõuab pikki vahetusi, aga ka tervishoiutöötaja vajab taastumiseks aega. Tervishoius on väga kerge läbi põleda.

Kui vaadata tänast päeva, siis kuidas ITK-l on sünnitusabi valdkonnas 2024. aastal läinud ja mis meid veel ees ootab?

Eks meie töö ja edukuse mõõdupuu on alati olnud sünnituste arv, aga jätaks need arvud kõrvale, sest suures plaanis pole meil võimalik neid muuta ja eks me ise jälgi neid pidevalt. Aga soovin hoopis rõhutada, et meil on hästi läinud, sest meie inimesed on endiselt üsna püsivad ning meil poole olnud suuri kaotusi personali mõttes.

Jah, ka meil on keerulisemaid päevi ja tõsisemaid hetki, mil nii mõnigi kolleeg ütleb, et ei jaksa enam, aga kindlasti on positiivsust märksa rohkem ning see teeb heameelt.

Tasapisi oleme uuendanud töökeskkonda kaasaegsemaks ja loonud patsientidele paremaid tingimusi. See kõik loob positiivse vaate, et minna uhkelt ja sirge seljaga naistekliiniku 220. aasta juubelile vastu ning uskuda, et järgmine aasta tuleb veelgi rikkam ja edukam.