Hantaviirusest – mis see on, kuidas nakatutakse ja milles seisneb ravi

Hantaviirust kannavad edasi närilised, Eestis põhiliselt leet-, juttselg- ja kaelushiired. Enamasti nakatutakse ajal kui hiired tungivad hoonetesse. Viiruse ülekanne inimestele toimub aerosoolide, mis tekivad näriliste kehavedelike (eelkõige uriin, väljaheited, aga ka sülg) sissehingamise teel. On teada ka viirusesse nakatumist hiire hammustuse ja uriini või väljaheidetega saastunud toiduainete tarbimise kaudu. 

Tüüpilised on juhud, kui inimesed lähevad kevadel maakodudesse ning hakkavad seal tegema suurpuhastust, aga talvel on end suvekodus närilised mugavalt tundnud . Ohumärkideks on näriliste väljaheidete või muude tegutsemisjälgede olemasolu, eelkõige hiireuriini lehk. Kui hoones on halb ventilatsioon ning koristamine on hoos, siis tõusevad õhku viiruseosakesed, mida inimene endale sisse hingab. Seetõttu oleks mõistlik kanda maski või respiraatorit. Suurpuhastust tuleks teha hästi õhutatud ruumides ja pindu tuleks puhastada desinfektantidega. Sama lugu on keldrites/sahvrites, kus hoitakse hoidiseid või aiasaadusi, ning on võimalik, et närilistel on olnud neile juurdepääs. Mõistlik oleks pesta hoidisepurke ning käsi peale purkide katsumist. 

Meie haiglasse satuvadki enamasti haiged, kes on viiruse saanud peamiselt kevadel maakodudesse siirdudes või näiteks talvel maal jõule veetes. Samas meenub ka üks nakatumise juhtum Tallinna kesklinnast, kus korteriühistu liikmed puhastasid lindude väljaheidetest vihmaveerenne, kus siis ilmselt olid käinud ka närilised. Inimeselt inimesele nakatumist ei toimu

Meil esineb peamiselt kaht tüüpi hantaviirust

Hantaviiruseid on erinevaid, Eestis esineb näiteks Puumala, Saaremaa ja Dobrava serotüüpi. Meie haigla labor tuvastab hantaviiruse vastaseid antikehi, kas siis värskele haigestumisele omast IgM-i või läbipõetud haigusele omast IgG-d. Samuti tehakse immunoblot-analüüs, mis annab kaudse viite, millise serotüübiga võiks tegu olla, aga analüüs ei ole 100% tõene. 

Eestis on enim levinud Puumala viiruse tüüp, mida levitavad leethiired. Lääne-Eesti saartel esineb Saaremaa serotüüpi, mida levitavad juttselghiired. Kaelushiirte levitatavat Dobrava viirust esineb Eestis üliharva. Saaremaa alatüüp ei levi ainult Eestis, vaid on oma nime saanud selle järgi, et viiruse alatüüp tuvastati esimest korda Saaremaalt püütud juttselghiirelt. 

Kõik meil esinevad serotüübid on tegelikult hantaviiruse mõistes pigem kerge kuluga, põhjustades neerusündroomiga hemorraagilist palavikku ehk põletikulist seisundit, mis väljendub neerupuudulikkuse ja hüübimishäiretena. Ameerikas ja Aasias esinevad viiruseliigid põhjustavad tavapäraselt raskema kuluga kardiopulmonaalset alatüüpi, kus haigus põhjustab ägedat hingamis- ja südamepuudulikkust. 

Kuidas hantaviirusesse nakatumist ära tunda?

Hantaviiruse äratundmise teeb raskeks väga varieeruv kliiniline pilt ning laboratoorsed muutused. Haigestumine toimub tavaliselt 1–6 nädalat peale viiruseosakeste sissehingamist ning inimene on ammu ära unustanud, et ta on näriliste väljaheidetega kokku puutunud. Seetõttu ei teki ka arstil anamneesi kogudes mõtet, et tegu võiks olla just hantaviirusega. Üks meie haigla viimase aasta raskeima haiguskuluga patsient oli nakatunud Soomes maalilaagris, kus ööbiti vanemat sorti kämpingutes. 

Kuna igal aastal satub meie haiglasse keskmiselt viis hantaviirusega patsienti, siis oskame seda haigust kahtlustada. Terviseameti andemetel tuvastatakse Eestis igal aastal keskmiselt 20 haigusjuhtu. On siiski tõenäoline, et nakatunuid on rohkem, aga kuna haiguse kulg on kergem, siis need patsiendid ei satu haiglasse ning esmatasandi arstiabis tavaliselt seda haigust ei testita. Seega on ilmselt igal aastal hulk inimesi, kes kahtlustavad endal grippi või muud viirushaigust, teadmata, et seda on neile põhjustanud kokkupuude närilistega. Kergema nakatumise korral taanduvad haigusnähud ise ja inimene terveneb haiglasse sattumata.

Hantaviirusega nakatumise sümptomid ja haigestumise kulg

Haigus kulgeb esialgu nagu tavaline viirushaigus, sarnaselt gripiga tekib kõrge palavik, lihas- ja alaseljavalu. Hiljem võib lisanduda alakõhuvalu, kirjeldatud on ka nägemishäireid. Kujuneb välja neerupuudulikkus, mille tõttu inimene võib märgata, et uriini eritub vähe, tekivad tursed. Inimesel on üldiselt väga halb enesetunne.

Haiglasse sattunud inimestel on verepildis näha neerufunktsiooni olulist langust ning jääkainete kuhjumist organismis. Tekivad hüübimishäired, mis võivad viia ninaverejooksudeni ja väiksemate veritsusteni mujal organismis. Vereanalüüsis võib olla näha maksaanalüüside nihkeid ning ultrahelis maksa ja põrna suurenemist. Tõsisematel juhtudel võib lisanduda kopsupõletik, hingamispuudulikkus, kopsudesse võib koguneda vedelikku. Patsiendil võib kujuneda välja ka südamepuudulikkus. 

Mõnikord võivad olla tõusnud ka põletikunäitajad, mis viitab pigem bakteriaalsele haigusele, ning seetõttu on viirushaiguse äratundmine veelgi raskendatud. 

Haiguse kliiniline pilt on üsna tõsine, aga letaalsus on siiski madal, kuni 1% meil levivate viiruse alatüüpide korral. Siiski oli Eestis paar aastat tagasi üks surmajuhtum. 

Hantaviiruse ravi

Hantaviirusele ei ole spetsiifilist ravi. Oluline on viirus ära tunda ning toetada haigeid organsüsteeme. Neerufunktsiooni taastamiseks võib olla vaja vedelikasendusravi, et jääkained kehast välja viia, ägeda neerupuudulikkuse korral võivad patsiendid vajada ka neerude asendusravi – hemodialüüsi. Kopsupõletiku korral on oluline hapnikuvaeguse puhul tagada lisahapnik. Hüübimishäirete korral võivad patsiendid vajada verekomponentide ülekandeid. 

Üldiselt on nii, et kui ühel hetkel on näha, et patsiendi neerude funktsioon näitab paranemise märke, siis hakkab patsient ka paranema ning terenemine on tavaliselt kiire. Hea uudis on see, et tervenemine on enamasti täielik, püsivaid tüsistusi tavaliselt ei jää ning haiguse läbipõdemine annab eluaegse immuunsuse.