Vaegnägijatele
Registratuur:
Registratuur:

Dr Mettis: Minu soov oleks, et keskuse igal arstil oleks oma valdkond, mida üles ehitada

20.05.2021

Mihkel Mettis on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 2011 ning 2016 residentuuri üldkirurgia erialal. Alates 2016 töötab dr Mettis ITK kirurgiakliinikus, aastast 2020 on ta üld- ja onkoloogilise kirurgia keskuse juhataja.

Mihkel Mettis

Miks sai Mihkel Mettisest arst?

Konkreetset otsustusmomenti ma ei mäleta, et oleks olnud. Päris lapsena ma arstiks saamisest ja valge kitli kandmisest ei unistanud. Suguvõsa oli ka arstidest tühi. Küll aga sõbrad kooliajast ning klassikaaslased olid paljud arstide lapsed, kes juba varakult olid oma elukutsevaliku langetanud, ilmselt ma sedamoodi vaikselt sel moel „mõjutatud“ sain. Boonuseks oli, et riigieksamiteks vajalikud ained nagu bioloogia ja keemia mulle väga istusid. 

Aga miks kirurgiks?

Esimese kursuse lõpus sattusin tööle Vallikraavi tänavale onkokirurgia intensiivravi osakonda hooldajana. Seal olid väga toredad ja koloriitsed inimesed tööl. Kui mõnikord tehti õhtul erakorralisi operatsioone (mida esines küll harva), siis sain assisteerima minna. Opereerimine tundus väga paeluv ning nägin selles väljakutset. 

2020. aastal saite üld- ja onkoloogilise kirurgia keskuse juhatajaks. Kui palju uus töö erineb endisest?

Esmapilgul väga palju. Arsti- ja kirurgitööd tuleb endiselt edasi teha, sellele on lisandunud palju administreerimist – üld- ja onkoloogilise kirurgia keskus on suur, enne COVID-19st tingitud piiranguid oli meil 40 voodikohta ja tegime 2200 operatsiooni aastas, lisaks veel intensiivne valvetöö. 

Eks alguses on infot, mida peab valdama ja läbi töötama, väga palju ning see kõik võtab oma aja. Tasapisi loodan, et ajas areneb ka mu delegeerimisoskus, sest osakonnas on palju arste (moodsa sõnaga säde-inimesi), kes on valmis võtma ülesandeid ning panustama keskuse arengusse. 

Ühe olulisema aspektina keskuse tööst olete esile tõstnud onkokirurgiliste patsientide multidistsiplinaarse käsitluse, mida see endast kujutab?

See on mulle südamelähedane teema ja võib öelda, et maailm on liikunud väga tugevalt selles suunas. Haiglas loodi sisearstide eestvedamisel kliinilise toitmise meeskond ning nägime, et ka meie keskuses ravitavatel patsientidel on sellist meeskonda vaja. Vähipatsiendid on suures enamuses eakad inimesed ning alatoitumus ja aneemia risk on neil nii vanusest kui ka kasvajalisest haigusest tingituna kõrge. Nendele probleemidele tähelepanu pööramine enne suuremahulist operatsiooni aitab vähendada operatsioonijärgseid tüsistusi, vähendab vereülekannete vajadusi nii operatsioonijärgselt kui ka hiljem keemiaravil. Sel moel paranevad ka onkoloogilised kaugtulemused. Sel aastal loodame oma meeskonnaga liita koostöös taastusravikliinikuga ka füsioterapeudi, kes nii ambulatoorselt kui ka statsionaaris tegeleb patsientide füüsilise aktiivsuse taastamisega. Sellise meeskonna tööst võidavad kindlasti kõik kirurgiakeskuse patsiendid. Kaugem eesmärk olekski selle meeskonna „lülide“ najal luua keskusesse ERAS-programm (Enhanced Recovery After Surgery).

Kas arstide spetsialiseerumine ühelt poolt ja multidistsiplinaarsus teiselt poolt tasakaaluks on üleüldine trend?

Kõigi erialade eest tervikuna ei julge väita, kuid üldkirurgias on nii Eestis kui ka maailmas trend spetsialiseerumise suunas. Eestis on lihtsalt see meie väiksusest tingituna keerukam. Samas, meditsiin areneb väga kiires tempos ning „laia haardega traktorist“ on üha raskem olla. Ka kirurgias on paljude haiguste ravi kompleksne ning patsiendid üha eakamad ja rohkemate kaasuvate haigustega. Multidistsiplinaarsus aitab kindlasti neid faktoreid kompenseerida ning patsiendile parima ravitulemuse tagada.

Millised on keskuse tugevused?

Inimesed: arstid, õed, hooldajad, sotsiaaltöötajad, sekretärid jne. Nende kõigi panus on keskuse patsientide käsitlemises väga oluline. Seda on pandeemia ka väga ehedalt tõestanud. 

Millised on võimalikud arengusuunad?

Kõige üldisemas võtmes spetsialiseerumine ja multidistsiplinaarsus  – nagu ka maailmas trendiks. Juba orgaaniliselt oleme keskuse sees paljuski spetsialiseerunud – vähikirurgia (selle sees veel omakorda kitsamalt), bariaatriline kirurgia, endokriinkirurgia, veresoontekirurgia. Minu soov oleks, et keskuse igal arstil oleks justkui oma valdkond või nišš, mida arendada ja üles ehitada, koolitades vajadusel õenduspersonali ning kaasates teiste erialade arste. Valdkonnad suuresti sõltuvad muidugi keskuse patsientide vajadustest.