18. november on Euroopa Antibiootikumipäev

Kampaania raames tutvustatakse antibiootikumide resistentsuse tekke ja leviku põhjuseid ja võimalusi selle piiramiseks. Samuti räägitakse väärarusaamadest antibiootikumide ja bakterite antibiootikum-resistentsuse kohta, näiteks antibiootikumide väärkasutamine nn „külmetushaiguste“ (ehk viirusinfektsioonide) raviks.

Mikroorganismide resistentsus antibiootikumidele registreeriti juba esimeste penitsilliinide avastamisega: 1948. aastal leiti stafülokokkide resistentsus penitsilliinile ja 1959. aastal registreeriti esmakordselt MRSA (stafülokokkide resistentsus metitsilliinile).

Uute ja laiema toimespektriga antibiootikumide kasutamisega laienes ka antibiootikum-resistentsus.

Vaadates viimase 20 aasta antibiootikum-resistentsuse muutuseid E.coli-l või Klebsiella pneumoniae-l on näha mitmekordseid tõuse paljudes Euroopa riikides, gradiendiga lõunast põhja suunas (vt pildid).

Seoses antibiootikum-resistentsuse kasvuga maailmas, Euroopas ja ka Eestis, kutsume haiga antibakteriaalse raviga tegelevaid spetsialiste sellel päeval, nädalal, kuul ja tegelikult kogu aeg esitama endale neid lihtsaid küsimusi:

1. Kas sinu patsient vajab AB ravi?

Iga väike CRV tõus ei vaja antibakteriaalse ravi alustamist, sellel võivad olla ka mitteinfektsioossed põhjused, näiteks ulatuslik koenekroos või trauma, onkoloogiline haigus, süsteemne sidekoehaigus või selle ägenemine, sellistel juhtudel antibakteriaalne ravi ei ole otstarbekas.

2. Kas külvid on võetud?

Mikrobioloogilised külvid tuleb võtta enne antibakteriaalse ravi alustamist infektsiooni etioloogia täpsustamiseks, see võimaldab rünnata õiget tekitajat optimaalsel viisil ja väldib kõrvaltoimeid. Antibakteriaalse ravi foonil võetud külvid ei ole enam adekvaatsed ja reeglina tulemuseta (kasvuta).

3. Kas ravidoos on adekvaatne?

Aladoosis antibakteriaalse preparaadi manustamisega ei saavuta adekvaatset ravitulemust, sellega soodustame resistentsete bakterite selekteerimist.

4. Kas AB valik on õige?

Vale antibakteriaalse ravimi kasutamine ei soodusta paranemist, kuid võimaldab resistentsete bakterite selekteerimist. Antibakteriaalse ravi määramisel peab lähtuma mikroorganismi antibiogrammist, vajadusel konsulteeri infektsionistiga.

5. Kas patsient ei saa AB ravi liiga kaua?

Adekvaatse antibakteriaalse ravi kuurid on reeglina 5…10 päeva (keskmiselt 7), juba 8. ravipäeval tuleb mõelda, kas ja kui kaua ravi jätkata. Ainult harvadel juhtudel on näidustatud pikaajaline antibakteriaalne ravi.

Räägi sellest ka oma kolleegile, kellega koos sa töötad!

KOKKUVÕTE

• Dokumenteeri korrektselt patsiendi haigusloos AB ravi vajadus, ravimi valik, doos, manustamisviis ja ravi kestvus!
• Veendu, et kõik vajalikud külvid oleksid võetud enne ravi alustamist!
• Raskes seisundis patsiendi puhul alusta AB raviga nii kiiresti kui võimalik!
• Alusta AB ravi, kui on tõendid bakteriaalsest infektsioonist, ära ravi kolonisatsiooni ega viirusinfektsiooni!
• Määra võimalikult lühike tõenduspõhine AB ravi kuur!
• Veendu, et patsient ja tema lähedased saavad aru AB ravi olemusest ja vajadusest!